Pikka aega on auto ainsaks eesmärgiks olnud viia Sind punktist A punkti B nii kiiresti, kui liiklus ja piirangud vähegi võimaldavad. Tootjatest ei pööranud keegi erilist tähelepanu ei turvalisusele ega ka üldisele kasutusmugavusele. Peamine oli, et auto saaks müüdud.
Vahepeal on aga suur hulk vett merre voolanud ning autode müük globaliseerunud, tuues endaga kaasa suurenenud tootjate vahelise konkurentsi. Enam ei piisa sellest, et autol on mootor ning neli ratast – potentsiaalne klient tahab näha suurt eristumist, enne kui hakkab oma rahakotti kergitama.
Tänu tehnika kiirele arengule on see eristumine suhteliselt lihtne tulema. Vaja vaid autole lisada paar vidinat, mida teistel pole ja see valju häälega välja reklaamida. Selliselt võetakse uutes autodes kasutusele aina ulmelisemaid lahendusi, millest mõned on praktilised ning teised lihtsalt mugavad.
Panime omaltpoolt kokku soovide nimekirja, mida tahame tuleviku autodes näha. Kui mõni soov on jäänud mainimata, siis anna sellest meile teada.
Liitreaalsusega esiaken
Liitreaalsust (LR) ei tohi segamini ajada virtuaalreaalsusega, kus viimase puhul genereeritakse uus maailm, mis ei ole otseselt seotud reaalse maailmaga. LRi puhul kuvatakse seevastu arvutiga genereeritud virtuaalsed objektid otsepildis reaalse keskkonna “peale”. Selliselt jõuab kasutajani pilt virtuaalse ja reaalse keskkonna kombinatsioonina.
Kõige meeldejäävam LRi näide on kindlasti vanadest Terminaatori filmidest, kus android-Arnoldi silmad analüüsisid reaalajas kõike ümbritsevat ja kuvasid tulemused “ekraanile”.
Liitreaalsus autode puhul oleks igale juhile väga võimsaks tööriistaks. Selle massidesse jõudmiseks on vaja luua hulgaliselt erinevaid tarkvararakendusi ning mis peamine, välja töötada korralik riistvara, mis on suuteline seda kõike kuvama. Auto esiaken oleks selleks lausa ideaalne koht – tegemist on läbipaistva pinnaga, mille saab suhteliselt lihtsa vaevaga ühendada võimsa arvutiga.
LR leiaks autotööstuses tohutuid kasutusvõimalusi, olgu see siis:
Uued navigeerimis- ja geolokatsioonifunktsioonid, mis kohandavad Sinu kasutuskogemust reaalajas;
Ajakohaste reklaamide edastamine – näiteks kütusepaagi tühjenemisel näed auto esiklaasilt lähimate tanklate reklaame;
Meelelahutusliku sisu kuvamine;
Sõitmise mängustamine e. gamification;
Uutsorti sotsiaalsed võrgustikud, mida populaarne GPS navigeerimisäpp Waze juba uurib.
Õhupadjad autole
Esimene autos kasutatav õhupadi patenteeriti 1951. aastal. Mida aeg edasi, seda rohkem turvapatju me oma autodes oleme harjunud nägema. Tänaseks pole ühtegi uut sõidukit, kus neid poleks kasutusel vähemalt 2. Enamikul on lisaks kahele eesmisele turvapadjale ka külgmised turvakardinad, turvapadjad külgedel, põlvede jaoks ja turvavöödes ning isegi selliseid, mis rakenduvad istumise all.
Mercedes-Benz leiab, et sellest kõigest on veel vähe ja töötab lahenduse kallal, mis ei ole mitte osa passiivsest turvavarustusest vaid aktiivsest. Saksa autotootja eksperimenteerib patjadega, mis rakenduvad auto all ning mille eesmärgiks on masina aeglustamine enne kokkupõrget. Olles seotud aktiivsensoritega suudab süsteem ennustada, kui kokkupõrge on vältimatu, mille peale rakendatakse padjad juba enne kokkupõrget.
Turvapadjad avanevad auto rataste all ning on kaetud erilise libisemisvastase kihiga, mis aitab masina tavapärasest umbes poole lühema distantsiga seisma jätta. Patjade võlu peitub selles, et need tõstavad autot järsu pidurdamise käigus tavapärasest umbes 8 cm võrra kõrgemale. Selliselt ei libise auto esiots kokkupõrke momendil eesoleva auto tagaotsa alla vaid tabab põrkerauda, mis on oluliselt turvalisem.
Natuke kompleksemat lahendust pakub auto varuosasid tootev TRW, mis soovib õnnetuse korral katta kogu auto kere välise turvapadjaga.
Kuigi mõlemad firmad on oma uue tehnoloogia kallal juba aastaid tegelenud, siis pole see veel kahjuks tänavatele jõudnud. Samas loodama, et see mõte võetakse lähiaastail kasutusse.
Iseparanev värv
Vaatad oma uut autot kaugelt – läigib ilusasti, vaatad aga lähemalt ning näed igal pool väikseid kriime. See on iga uue auto kurb saatus! Õnneks on seda võimalik vältida, kattes oma sõiduki iseparaneva värviga.
Värv, mis taastab ennast on tegelikult juba mõnda aega olemas olnud. Imelikul kombel pole see aga jõudnud autode puhul tavakasutusse. Samas mõte sellest on äge – kõik pindmised kriimud haihtuvad nagu võluväel juba paari minutiga ning auto näeb välja nagu oleks äsja tootmisliinilt tulnud.
Kuidas see imeline värv siis töötab? Lahendusi on loodud mitmeid, kus mõned kasutavad kriimudest vabanemiseks päikesevalgust ning mõned kuumust. Üldine idee nende taga on aga suhteliselt sarnane. Terava esemega kraapimine mitte ei kahjusta värvi vaid paigutab selle molekulid ümber. Andes nüüd molekulidele energiat, kas siis päikesevalguse, kuumuse või lausa kuuma vee näol, kohandavad need ennast algsesse siledasse asendisse tagasi.
Meile teadaolevalt on ainukese autotootjana maailmas iseparaneva värvi kasutusse võtnud Nissan.
Läbipaistev kapott
Kui oled kunagi autoga maastikul mõnest järsemast mäest üles sõitnud, siis oled kindlasti puudust tundnud läbipaistvast kapotist. Siinkohale ei taha me näha mitte
sõiduki mootorit vaid autoteed ning esirataste asendit.
Just sellise lahenduse kallal murrab praegu pead ülemaailmselt tuntud maastikuautode tootja Land Rover. Praeguseks on valmis saadud prototüübiga, kus “läbipaistvus” saavutatakse auto esivõre külge kinnitatud kaamerate abiga. Nendest digitaalsetest silmadest tulev info projitseeritakse masina esiklaasile, jättes seeläbi mulje nagu kapott paistaks läbi.
Löökaukude hoiatussüsteem
Löökaugud meie tänavatel on kõigile tuttavad, lõhkudes autosid ning pannes juhte kiruma. Õnneks on maailmas autotootjaid, kes võtavad seda probleemi tõsiselt ning arenduses on spetsiaalne tehnoloogia, mis aitab tuvastada ning ennetada löökaukudesse sattumist.
Kuidas see kõik töötab? Aukude tuvastamiseks lisatakse nii ratastele kui ka auto alla erinevad sensorid, mis aitavad tuvastada löökauke ning suudavad millisekund enne sinna sisse sattumist muuta auto vedrustust vastavalt.
Tulevikus soovitakse tehnoloogiat edasi arendada, lisades sensorid ka auto ette, mille eesmärk on jälgida teepinna olusid. Vastavalt saadud infole suudab auto hoiatada oma juhti teel olevatest aukudest. Lisaks salvestatakse kogu informatsioon pilverakendusse, mida jagatakse teiste samalaadse süsteemiga autodega. Lõpptulemusena tekib hästi kaardistatud löökaukude kaart.
Selline lahendus sobiks ideaalselt ka autonoomsetele autodele, mis suudaksid löökauku märgates sellest mööda tüürida.
Surmakindlad autod
Volvo on olnud läbi aegade uhke oma sõidukite turvalisuse üle. Nüüd aga lubab Rootsi autotootja midagi ennekuulmatut – alates 2020 aastast ei saa enam keegi Volvoga sõites ei tõsiselt viga ega ka surma. Samas, kas mitte ei öeldud ka Titanicu kohta, et see on uppumiskindel…
Surmakindla auto väide ei kehti kindlasti “ennasthülgava” sõidustiili puhul aga sellegipoolest on lubadus suur. Kuidas seda kõike teostada?
Volvo tahab surmakindluse saavutamiseks omavahel siduda võimalikult palju erinevaid auto turvasüsteeme ning anda neile tavapärasest suurem autonoomsus. Nii jälgib masin igal ajahetkel kõike ümbritsevat ja suudab ka ise vajadusel reageerida. Näiteks on suureks abiks sõidureas püsimise abisüsteemist ning adaptiivsest kiirushoidjast, mis paljude tänapäevaste autode varustuses juba olemas.
Omaltpoolt soovime Volvole igati edu selle teostamisel.
Lendavad autod
Rääkidest tuleviku tehnoloogiatest ei saa kindlasti ei üle ega ümber lendavatest autodest. See teema on “õhus olnud” juba pea sama kaua kui värvitelekas ja võib öelda, et suuresti just tänu filmikultuurile on seda transpordivaldkonda ka edasi hakatud arendama.
Neljarattalisi lennumasinaid on näha olnud väga paljudes filmides. Mainimist väärivad sellised linateosed nagu Blade Runner (1982), Back to the Future (1985), The Fifth Element (1997) ja isegi James Bondi (1974) film The Man with the Golden Gun.
Õnneks on olemas ettevõtteid, kes tahavad, et nende auto suudaks lennata ka väljaspool teleekraani. Teema on üsna tõsine, kus liiguvad ka suured arendusrahad. Näiteks sai selle aasta septembris Saksamaa startup-ettevõte Lilium endale ca 76.6 miljoni euro suuruse investeeringu oma neljarattalise lennumasina arendamiseks.
Kindlasti võiks välja tuua ka sellised ettevõtted nagu Terrafugia, Uber, Airbus ja Aeromobil, mis kõik töötavad omapoolse lahenduse kallal. Kaugel see lõpplahendus siis tõenäoliselt enam ei ole.
Kokkuvõtteks
Nagu näha, on nii mõnedki täiesti ulmelisena tunduvad mõtted juba kuskil reaalselt arenduses. Samas on raske hinnata, millised neist tehnoloogiatest võetakse ka kasutusse. Omaltpoolt hoiame pöialt, et kõik mille eelnevalt välja tõime, ka ükskord teoks saab.